Läänemeri ehk Limneameri (nimi "Balti meri" on ebasoovitatav) on Atlandi ookeani sisemeri, mis piirab Eestit põhjast ja läänest. Teised Läänemere-äärsed riigid on Läti, Leedu, Poola, Saksamaa, Taani, Rootsi, Soome ning Venemaa.

Läänemerd ühendavad Põhjamerega madalad ja kitsad Taani väinad. Mõned loevad Läänemere osaks ka Kattegati väina Taani ja Rootsi vahel.
Füüsiline iseloomustus.
Läänemere pindala on 373 000 km2, koos Taani väinade ja Kattegatiga 415 266 km2. Läänemere maht on 21 721 km3, keskmine sügavus on 52 m ja suurim 459 m (Landsorti süvik)
Läänemere nimetus Läänemere-äärsete rahvaste keeltes.
eesti keeles Läänemeri
kašuubi keeles Bôłt; ka Wiôldżé Mòrzé
leedu keeles Baltijos jūra
liivi keeles Vālda mer
läti keeles Baltijas jūra; ka Dižjūra
poola keeles Bałtyckie Morze, Bałtyk
rootsi keeles Östersjön
saami keeles Nuortamearra
saksa keeles Ostsee
soome keeles Itämeri
taani keeles Østersøen
valgevene keeles Балтыйскае мора
vene keeles Балтийское море
Idaslaavlased kutsusid veel 18. sajandil Läänemerd Varjaagide mereks (vene Варяжское море; inglise Varangian Sea).

Veerežiim.
Läänemerre suubub arvukalt jõgesid. Suurim neist on Neeva, vooluhulgaga 2500 kuupmeetrit sekundis.Kõik jõed kokku toovad Läänemerre umbes 14 000 kuupmeetrit magedat vett sekundis.Niiske kliima tõttu sajab ka Läänemere pinnale rohkem vett, kui sealt aurab, vahet hinnatakse umbes 2000 kuupmeetrile sekundis.
Et Läänemere tase on üldiselt püsiv, on Läänemerel äravool umbes 16 000 kuupmeetrit sekundis ehk 500 kuupkilomeetrit aastas. See leiab aset Taani väinade kaudu: sealt voolab aastas välja umbes 1000 kuupkilomeetrit Läänemere riimvett, samal ajal kui Kattegatist voolab sisse umbes 500 kuupkilomeetrit soolasemat riimvett. Just nimelt soolasemat riimvett: ookeanivesi (soolsusega ubes 34...35 promilli) Läänemerre ei pääse, vaid seguneb Kattegatis Läänemerest tuleva magedama veega. Seetõttu on Läänemere süvaosa kuni sügavuseni 60...100 meetrit täidetud riimveega, mille soolsus on 10...15 promilli. Pinnaveed on Läänemere avaosas soolsusega 6...8 promilli, sest kuigi jõgedest lisandub pidevalt täiesti magedat vett, seguneb sügavamat ja soolasemat vett sellele juurde.On arvutatud, et kui Läänemere äravool ületaks umbes 60 000 kuupmeetrit sekundis ehk 2000 kuupkilomeetrit aastas, tõkestaks vee väljavool Taani väinadest riimvee sissevoolu täielikult ja Läänemere vesi muutuks täiesti magedaks. Samuti juhtuks see, kui Taani väinad oleks praegusest umbes 5 meetrit madalamad. Umbes nii oli asi Antsülusjärve lõpus ja Mastogloiamere alguses, kui ookeani tõusu tõttu algas soolvee sissepääs Läänemerre.

Eesti rannikumeri.
Saaremaast ja Hiiumaast avamere poole jääv meri peidab endas rohkesti laevasõidule ohtlikke rahusid ja madalaid. Hästi teatakse Hiiumaast 15 km kaugusel loodes Soome lahte viiva meretee lähedal paiknevat Hiiumadalat, kus paepõhja katab kohati vaid meetrine veekiht. Suurtele laevadele liiga madalaid kohti on ka Saaremaast ja Vilsandist 15-20 km kaugusel läänes. Eesti vetest lääne suunas muutub meri pikkamööda sügavamaks, ulatudes keset merd 249 meetrini. Soome lahe suurim sügavus Eesti vetes on veidi üle 100 m ja Liivi lahe oma 50–60 m.

Avamerega nõrgalt ühendatud, madala ja väikese veeväljaga Väinameri ja Liivi laht erinevad hüdroloogiliste tingimuste poolest tunduvalt Saaremaast läände jäävast merest ja Soome lahe lääneosast. Neis on nõrgem lainetus, suuremad veetemperatuuri ja -taseme kõikumised, väiksem soolsus ja läbipaistvus ning paksem ja püsivam jääkate kui avameres. Läänemere hüdroloogiliseks iseärasuseks teiste meredega võrreldes on vete selgepiiriline kihistumine madala soolsusega (5–7‰) pindmiseks ja suhteliselt soolaseks süvakihiks (umbes 8‰). See takistab oluliselt vee vertikaalset segunemist (veevahetust), mille tõttu paljud hüdroloogilised, keemilised ja bioloogilised protsessid avalduvad neis kihtides erinevalt. Vee pinnatemperatuur on talvel mere keskosas 1-2°C, jääga kaetud lahtedes ja rannavetes veidi alla 0°C (Eesti rannikumere vesi külmub –0,2 kuni –0,4°C juures). Maksimumi saavutab veetemperatuur juulis-augustis, mil see on saartest läänes ja Soome lahe suus 16-17°C, sügavast merest eraldatud Väinamere ja Liivi lahe rannikuvetes 18-19°C.
Eesti rannikumeri jäätub igal talvel. Esimese jää tekkimise, samuti teiste jäänähtuste esinemise aeg kõigub talve iseloomust sõltuvalt väga suurtes piirides. Mõnel aastal on Eesti kõige karmimate jääoludega lääneranniku lahed osaliselt jäätunud juba oktoobri lõpul või novembri algul, väga sooja sügise järel aga alles jaanuari lõpul, Vilsandil ja Ruhnus isegi märtsi algul. Väga karmidel talvedel võib Väinameri kinni külmuda juba detsembri esimesel poolel, enamasti toimub see aga kuu aega hiljem. Avamere suunas jääkate õheneb ning ainult külmadel talvedel kaanetub avameri rannast 5–10 km kauguseni. Üleni on meri jäätunud vaid erakordselt karmidel talvedel (1939/1940, 1941/1942, 1946/1947). Jää hakkab lagunema tavaliselt märtsis ja kaob Eesti rannikuvetest aprilli lõpuks. Soojadel talvedel võib see toimuda ka märgatavalt varem ning külmadel talvedel hiljem.


Liigestus.
Läänemere põhjaosa, mis jääb Ahvenamaa saarestikust põhjapoole nimetatakse Põhjalaheks ehk Botnia laheks. Soome laht ühendab Läänemerd Peterburiga, piirates samas Eestit põhjast ja Soomet lõunast. Liivi laht ehk Riia laht asub Läti ja Saaremaa vahel.
Läänemere lõuna- ja kagurannik on liivane.


Hoovused.
Läänemere hoovused olenevad tuule suunast ja tugevusest. Sagedamini esineb veevool piki Eesti rannikut ida suunas. Veetaset tõstavad tugevad läänekaarte tuuled, seda alandavad idatuuled. Äärmusjuhtudel on kõikumised olnud 2–2,5 m üle ja 1,2 m alla keskmise veetaseme. Looded on Läänemeres alla 10 cm. Lainekõrgus on enamasti 1–2 m, maru ajal küünib see avamerel 10, Soome lahes 6 ja Liivi lahes 3–4 meetrini.

Elustik.
Taimestik.
Läänemere põhjataimestik on liigivaene. Eesti rannikuvetes on määratud 15 liiki ja liigisisest kõrgemate taimede taksonit, 87 taksonit vetikaid, millest 32 sini-, 17 rohe-, 5 mänd-, 17 pruun- ja 16 taksonit punavetiktaimi.

Üks karakteersemaid põhjataimi on pruunvetikas põisadru (Fucus vesiculosus). Ta võib moodustada nii omaette kooslusi kui ka olla substraadiks epifüütoniga segakooslustele.

Punavetiktaimedest on tuntuim harilik agarik (Furcellaria fastigiata), mis omab ka töönduslikku tähtsast: sellest saadakse furtsellaani ja viimasest toodetud estagarit.

Õistaimedest on Läänemere Eesti rannikualale karakteerne meriheina perekonna liigid.

Loomastik.
Läänemere loomastik on isenditerohke, kuid liigivaene, sest vesi on mageveeliikide jaoks liiga soolane ja ookeaniliikide jaoks liiga mage.

Zoobentoses on arvukalt riimveeks kohastunud karpe, näiteks söödav rannakarp (Mytilus edulis), liiva-uurikkarp (Mya arenaria) jpt.

Peamised püügikalad on räim, kilu, tursk ja lest. Imetajatest leidub hallhülgeid ja viigrit.

Võõrliigid.
Alates 19. sajandi algusest kuni 21. sajandi alguseni on Läänemerre tunginud 90 võõrliiki, neist 70 on siin naturaliseerunud[4]. Nende levik Läänemere ulatuses on eriti kiiresti laienenud mere ja sellega ühenduses olevate kanalitel toimuva tiheda laevaliikluse tõttu.

Tähtsamaid võõrliike:
Mnemiopsis leidyi (ameerika kammloom)
karbiline Mytilopsis leucophaeata
vesikirbuline Cercopagis pengoi
kümnejalaline Palaemon elegans
kirpvähiline Gammarus tigrinus
vaguviburvetikas Prorocentrum minimum.

Tüüpiliste Läänemere karpide kojad, mida võib rannalt leida: 1. Liiva-uurikkarp (väike) 2. Söödav rannakarp 3. Söödav südakarp 4. Balti lamekarp 5. Kaunkarplane Ensis sp 6. Liiva-uurikkarp (suurem).